Kaasaegne interaktiivne teenindus ja kaubandus ei ole suutnud kahjuks muuta tootjate ideoloogiat. See on ikkagi kapitalistlik või suisa varakapitalistlik.
Raiume maha vihmametsi, põletame bensiini šeffides autodes, sõdime nafta pärast, kurjuse telje riikidega.
Tegelikult tähendab see kaupade tootmist lattu, kui kasutult investeeritud nafta- või kivisöeprodukte saab või tuleb allahindlusega maha müüa aasta või kaks hiljem. Toodame kaupu lattu, teadmata, kas allakirjutanu ikkagi vajab naiste jakki nr. 46. Meeletu ressurside kaos. Alles hiljem hakkavad klientide väärtushinnanguid kujundama reklaam ja meedia. Reklaamime asju sageli enneteadlikult, ostukäitumist uurimata või vastupidi, üritame seda tootja huvides muuta, näiteks farmaatsia, alkohol, rasestusvastased vahendid, nii on trendikas, kui sa neid tarbid, sest kõik teevad nii. Oma peaga mõtlemine jääks tahaplaanile, või vähemalt teise järjekorda- kuidas neid tarbida.
Postmudelistlik ühiskonnakäsitlus peaks lähendama tootjad tarbijale ja tooma meie igapäeva ellu paindtootmise lisaks kaugtööle. Sidusus kliendi st. tellija vahel välistab infokaod, kolmandate isikute tekitatud müra aga ka jäigad ühiskondlikud mõttemallid ja tardunud skeemid matrriaalseid ressurse- eelpool viidatud rasestusvastaseid vahendeid ja alkoholi ning naftat saab tarbida hoopis otstarbekamalt, luues sidususe lõpptarbija ja tootja vahel.
Kindlasti kuulutaks paindtootmise ideoloogia võidukäik kadu paljudele hulgi- ja kaubandusettevõtetele, kuid siiski selge on see, et inimesed tahavad lisaks internetis surfamisele sageli tunda lõhna ja maitset, näha värve, näidata ennast preštiisikates kauplustes.
Küsitav on, kas paindtootmine võib arenedes viia tegelikult üha suurema stanrardiseerituse ja unifitseerituse poole. Tugevnevad globaalsed brändid ja üleilmastumine või annab see hoopis võidukäigu nishšitoodetele ja avardab meie maailma, meie tarbimis- ja tunnetusmaailma.
